Mina

Miks ei taha keegi minuga nõustuda, kui ma ütlen, kui jube ma olen?
Kas tõesti on nii raske mind uskuda? Kas tõesti ma olen nii mitteusaldusväärne?

Ma olen jube inimene, ma olen kuri enamuse inimeste vastu. Ma vahel teen endale haiget, et olla kindel, kui jube ma olen. Kiviseina rusikaga lüüa jne see on hea, uksepiidad jne on ka head kohad kuhu oma käsi aegajalt otsa lennutada. Ainus asi mis aitab keskenduda jne on valu vahest. valu annab jõudu, valu viib peast muu, valu sunnib pingutama. Valu on hea, valu annab jõudu olla selline nagu ma olen, annab jõudu olla teistsugune. Näidata maailmale, et alati ei pea rõõmus olema jne. Valu toob välja meie kogu olemuse. Sinikaid mulle ei teki millegipärast.

Ma olen erinev ja seda mitte heas mõttes. Ma suudan kõigile haiget teha. Ma ei pea tahtmagi, kuid ma lihtsalt teen. Ja siis pärast tabab mind see valu, mida põhjustasin. Ma ei karda öelda, et ma nutan, kuid see on vajalik. Nutan või mitte, viha minus selle maailma vastu säilib. Ma olen nooruses kaotanud paljugi, ma vihkan seda maailma selle pärast. Ma vihkan maailma, kuna see on võlts ja vale.
Kui ma sinna veel midagi kirjutaksin saaksid väga paljud inimesed jälle haiget jne, seetõttu ma parem ei kirjuta.
Kunagi jälle, ma ei kao nii lihtsalt.