Milline oleks elu minuta?

vahel huvitab mind milline oleks elu minuta. Tegelikult on nii, et kui oleks võimalik, siis ma tahaks vaadata. Ja kui elu oleks õnnelikum, siis ma tahaks, et mind poleks kunagi tekkinudki. Enda elu vahetaks ma alati teiste õnne nimel, eelkõige neiu nimel keda ma armastan, kui tema elu oleks parem, kui ta poleks kunagi mind kohanud, siis olgu nii.
Tegelikult ainult tema pärast oleks ma kõigeks valmis.

Otsin viga

Ei möödu varsti enam päevagi, kui ma ei üritaks aru saada, mis minul viga. Ma tean, et mul on miski viga küljes, kuid ma ei leia või ei oska seda otsida.
Miks teen ma haiget ainsale inimesele, kel on minu vastu tunded? Kas ma üritan teda endast eemale ajada, et Ta haiget ei saaks? Kuid samas teen talle ise nii palju haiget.
Ma olen üks väga imelik inimene. Kui ma üldse inimene olen. Ma muutusin korra, selliseks nagu ma teistele meeldisin, kuid nüüd on kõik tagasi muutund. Ma tõukan kõiki endast eemale. Ma tõmbun eemale kõigest, mis on hea, mis on tavalisele inimesele vajalik.

Üle tüki aja mõtlesin taas, et mis siis oleks siis, kui kind poleks. Kusjuures ma ei eista mitte küsimust, kas siis oleks parem või ei. Ma arvan seda vägagi kindlalt.
Vahel tahan, et mind poleks, sest siis oleksid inimesed õnnelikumad. Sest mind ei oelks siis segamas. Ma ei käiks närvidele ega midagi. Äkki poleks ma kunagi pidanud oma kuubikust välja tulema? Nii palju mõtteid, kahtlusi. Ja ma ei tea vastust ühelegi neist.

Lööks kõigele käega, taoks omale naeratuse näole ja läheks lihtsalt edasi, otsima oma kuubikut, kuhu ära kaduda?

Kõigest midagi, äkki huvitab, paneb mõtlema mõne inimesegi.

Eks ma pean veidi endast rääkima.

Tere, mina olen Raivo. Ja ma olen netihoolik. Üldse olin kunagi juba joodikuks muutumas.
Alkohol vabasts mu, andis mulle midagi mis puudu oli. See oli hea. Nii hea oli oma kõikidest mõtetest ja käskudest prii. Lihtsalt hea. Elu oli muretu. Kuni hetkeni, mil raha hakkas lõppema/mõistus tagasi tulema. Ja ma võin tänu selle eest öelda vaid ühele inimesele, neiule. Tänu temale jätsin alkoholi maha. Ja kuigi vahel tahaks lihtsalt vihaga end täis juua, ma tean, et ma e tohi.
Aga tulles tagasi neti juurde. Eriti suur sõltuvus oli mul Eesti rate.ee portaalist, kus meie noorus muutub lollimaks. Kus minnakse kaasa massipsühoosiga liituda klubidega, mille mõte on sageli 0. Hea näide: Mõtleme vasakule ja naerame alatasa. Hea teada, et meie noorus on kõik omasooiharad. See pole enam normaalne. Ja ma tean nn. paremale mõtlemine on omasooiharus. Vabandust kuid nii naistel kui meestelö on suguorganid keskel. Nii et selline pubekaline mõtlemine on väga vale. Kuid äkki ma ei mõista? Ma vist vana juba, pensionär, kes kirub noori, et need tõprad jne. Olen siis olen, missest, et ma 18, 2 kuu pärast 19. Aga tagasi minu jutu juurde. Ma võisin seal passida tundides, mitte midagi tehes. Õnneks alates eilsest sulgesin konto ja ma ei kahetse peaaegu üldse. Kõigil kel mind vaja saavad mind kätte ka e-mailile kirjutades või telefoni teel. Moraal, kuigi pole ehk õige inimene, ärge muutuge teistesuguseks jääge alati iseendaks, isegi kui teistele see ei meeldi. Ärge muutke ennast, las muutuvad teised tolerantsemaks. Äkki saavad nad siis kunagi ka vabaks maailma valitsevast massipsühhoosist.

Mis mul siis veel on? Suitsu ma ei tee, ega plaani kah.
Närve saab rahustada ka trenni tehes või hobiga tegeledes.

Vabandust, ma rohkem ei jõua, käsi valutab ja ühe käega halb trükkida.

Kunagi kirjutan jälle.

Võite kommenteerida, see on vaba.

Jätkan

Äkki polegi see hea, kui nad näeksid asju minu vaatevinklist, äkki on see hea, et nemad näevad maailma teisiti? Äkki on minu nägemus maailmast vale, äkki pole see nii õige kui mina arvan? Äkki on kasulik, et vaid mina näen maailma nii? Alati tekitan ma meeletutes kogustes küsimusi, millele ma vastust ei suuda leida, või ei oska lihtsalt vastata. Äkki polegi vastuseid vaja, on vaid vaja, et mina need kunagi, kuidagi leiaks. Aga isegi kui ma leian vastused, siis saan ma nagunii aru, et teistel on parem näha kõike oma vaatenurgast. Sest see on see, kes nad on. Minu arvamus on vaid minu ja see ei ühti ilmselt kellegi vaatega.

Hetkeks aitab, kunagi jälle.

Algus

Kõik asjad algavad millestki. Nagu ka see blogi. Ma ei teagi, kui tihti siia kirjutan ja kas üldse enam midagi siia kirjutan. Ega vist erilist mõtet pole, inimesed ei loe minu mõtteid, sest need ei sobi nende mõttemaailmaga. Need on liiga tõsised, pole smailisi nalja ja kõike muud. Aga polegi vaja et sellised inimesed seda loeks, kes ealeski ei suuda muutuda, näha kaugemale.
Vahel tahaks, et nii mõnigi inemene näeks elu korragi minu vaatevinklist, tahaks talle näidata seda, mida olen näinud, mida tundnud, mida tundmata jäänud.

Loodetavati see jätkub.