Nüüd tänu praktikal käimisele olen hakanud taas kuulama raadiot. Aga üllatav on see, et räägitakse uutest lugudest, kuigi paljud on kõigest vanade lugude coverid.
Head näited on:
Alex Gaudino - I Love Rock 'n' Roll - mis on tegelikult Alan Merrill and Jake Hooker of The Arrows - I love rock'n'roll mis on kirjutatud aastal 1971. Kuulsaks sai see laul aga alles 1981 mil selle coverdas Joan Jett & the Blackhearts. See 1981 aasta versioon on ilmselt enamustele minuvanustele tuttav. Sellest ma parem ei räägi, et "kullakaliis" Britney Spears on selle looga samuti maailma hullutanud.
Samuti on Laurent Wolf oma looga Seventies mulle vägagi häirivaks muutunud, kuna pole suutnud leida seda lugu millest on või ei ole snitti võetud.
Kas tõesti enam ei tehta muusikat vaid lihtsalt jura?
On ainult mõned lood mis on tõesti on pilku püüdnud hiljuti.
Amy Studt - Nice Boys
The Saturdays - Issues
Nerd - Rock Star (Jason Nevins_FFVII-AC remix)
Ja muidugi Nickelbacki album Dark Horse mis mulle isiklikult väga meeldis.
Need hetkel esimesed mis pähe kargasid.
Wednesday, April 29, 2009
Wednesday, April 8, 2009
Hullusehetk ehk?
Miks pean ma selline olema, just selline? Selline omapärane. Miks peab mul olema soov mingisuguse ideaalmaailma järele?
Kas tõesti ei tohi ma midagi nautida oma elus? Kas see üürike õnn mis mul oli, oli näitamaks, et seda ma iial ei saa. Et ma näeks, mis võiks olla, kuid mis olema ei saa. Saab vaid olema valu ja viha mu sees, mis sunnib mind edasi püüdlema. Edasi püüdlema mille poole? Miks ma püüdlen? Kas tõesti ma usun veel, et suudan õnnelikuks saada, kuigi ma olengi hetkel enda arust õnnelik, isegi kui peaksin piinlema ja valu selle eest tundma, et nautida neid üürikesi õnnemomente. Tegelikult kogu see valu ja kõik muu panebki mind hindama neid õnnemomente.
Ma tunnen end tähtsusetult, vajamatuna. Samas tunnen, et mind on siiski vaja. Vaja kasvõi selleks, et näidata, et inimene suudab enamat kui ta ise usub. Et ta suudab näidata kasvõi ühele inimesele, et see inimene on valmis kellegi nimel loobuma kõigest. Kõigest millest ta hoolib, et tõestada armastust, hoolimist. Näidata, et inimese tahe ületab kõik haigused ja piirangud või vead mis inimesel on. Tõeline jõud peitub teadmistes ja vaimujõus, mitte raha hulgas mida me elu jooksul kokku ajame, mitte selles palju sa suudad elult võtta vaid selles, palju Sa suudad anda tagasi elule.
Elu ei seisne klubides, pubides ega pidudes. Jooge palju tahate, kuid äkki kui te selle eest peate tasuma liig kallist hinda, siis mõistate, et palju oleks saanud teisiti teha. Oleks palju, mida sooviks veel teha, kuid nüüd on kõik. Või äkki mõistate nähes kedagi teie vastandit, kes oli teile täielik vastand, kuid nüüd elab ta tõesti. Ta naudib igat hetke oma elust, sest tegi varem õiged valikud. Oli truu endale, mitte millegile sellisele, mis oleks temalt selle võimaluse võtnud.
Veel aasta või rohkem tagasi ei uskunud mina, et minus leidub jõudu, et võidelda enda elu igavese osaga, oma haigusega. Ma hoidsin tagasi, andsin hirmule võidu. Nüüd tean, et ma oleks pidanud võitlema juba sel hetkel, näitama et minus on jõudu liigutada mägesid. Kindlasti ei suuda ma seda, kuid piisab, et uskuda, et suudad, sest mäed ei vaja liigutamist, liigutamist vajame meie, inimesed.
Miks pean ma selline olema, just selline? Selline omapärane. Miks peab mul olema soov mingisuguse ideaalmaailma järele?
Kas tõesti ei tohi ma midagi nautida oma elus? Kas see üürike õnn mis mul oli, oli näitamaks, et seda ma iial ei saa. Et ma näeks, mis võiks olla, kuid mis olema ei saa. Saab vaid olema valu ja viha mu sees, mis sunnib mind edasi püüdlema. Edasi püüdlema mille poole? Miks ma püüdlen? Kas tõesti ma usun veel, et suudan õnnelikuks saada, kuigi ma olengi hetkel enda arust õnnelik, isegi kui peaksin piinlema ja valu selle eest tundma, et nautida neid üürikesi õnnemomente. Tegelikult kogu see valu ja kõik muu panebki mind hindama neid õnnemomente.
Ma tunnen end tähtsusetult, vajamatuna. Samas tunnen, et mind on siiski vaja. Vaja kasvõi selleks, et näidata, et inimene suudab enamat kui ta ise usub. Et ta suudab näidata kasvõi ühele inimesele, et see inimene on valmis kellegi nimel loobuma kõigest. Kõigest millest ta hoolib, et tõestada armastust, hoolimist. Näidata, et inimese tahe ületab kõik haigused ja piirangud või vead mis inimesel on. Tõeline jõud peitub teadmistes ja vaimujõus, mitte raha hulgas mida me elu jooksul kokku ajame, mitte selles palju sa suudad elult võtta vaid selles, palju Sa suudad anda tagasi elule.
Elu ei seisne klubides, pubides ega pidudes. Jooge palju tahate, kuid äkki kui te selle eest peate tasuma liig kallist hinda, siis mõistate, et palju oleks saanud teisiti teha. Oleks palju, mida sooviks veel teha, kuid nüüd on kõik. Või äkki mõistate nähes kedagi teie vastandit, kes oli teile täielik vastand, kuid nüüd elab ta tõesti. Ta naudib igat hetke oma elust, sest tegi varem õiged valikud. Oli truu endale, mitte millegile sellisele, mis oleks temalt selle võimaluse võtnud.
Veel aasta või rohkem tagasi ei uskunud mina, et minus leidub jõudu, et võidelda enda elu igavese osaga, oma haigusega. Ma hoidsin tagasi, andsin hirmule võidu. Nüüd tean, et ma oleks pidanud võitlema juba sel hetkel, näitama et minus on jõudu liigutada mägesid. Kindlasti ei suuda ma seda, kuid piisab, et uskuda, et suudad, sest mäed ei vaja liigutamist, liigutamist vajame meie, inimesed.
Miks pean ma selline olema, just selline? Selline omapärane. Miks peab mul olema soov mingisuguse ideaalmaailma järele?
Subscribe to:
Posts (Atom)