Blogi taaselustamine

Otsustasin siiski jätkata oma blogikese jätkamise kasuks.

Täna sattusin väga kurvale lingile youtubes.

Nägemist

Ma isegi ei tea miks kirjutan siia, et lõpetan om ablogimise. Nagunii keegi eriti ei loe seda. Ja ilmselt nii ongi parem.

Aga jah blogi läheb kustutamisele, niiet head aega Teile kõigile.


Ja mis peamine, ärge iialgi olge minu sarnased. See mis ma olen pole hea. Jah mis, mitte kes, sest ma ei saa inimene olla.

Edu Teile elus.

Mina

Ei oskagi paremat pealkirja panna. Ma olen lombakas, ma olen vigane. See ütleb kõik.

Seletaks siis seda natuke.
Kunagi kui ma olen väga noor, diagnoositi mul reumatoidartriit. Siis raviti seda. Ravimid keerasid mu nägemise metsa.
Ühesõnaga see haigus ja mu nägemine on siiani mu mure. Mis mure, piugem lihtsalt fakt. Ega mul midagi ju enam teha pole.

Aga nüüd on minu juveniilne artriit andund endast aina rohkem märku. hommikud on rasked, tõusta ja kõndida on peaaegu võimatu vahel.


Ma olen hetkel liiga närvis et rohkem kirjutada. Käed värisevad, pea tõmbleb.

Viimaste päevade suur uudis

Verevi rana avamispeol võttis end 14 aastane neiu alasti.
Suur uudis.
Diskor süüdi, et ärgitas. Lisaks veel selles, et alkoholi pakkus.
Mul ausaltöeldes ükskõik.
Mina ei võtaks nüüd küll nii, et kohe on kõik teised pahad. Tüdruk ise on ka süüdi, ise oli joonud, ise ronis lavale, ise ei suutnud oma riideid seljas hoida.

Kui see ei meeldi, siis:
Olgu, teeme nii, et kõik süüdi, kes peol olid.

Mida te tahate? Noored on hetkel kõige hullemad mis olla saab, 12 aastased joovad, 13 aastased neiud kaotavad süütust, suitsetamine on ka moes.
Kõik noored on hetkel metsas, enne kui enamus saab 18 on nad rohkem alkoholi joonud ja rohkem suitsetanud kui mõni 25 aastane. Äkki on neil seksuaalkogemusi ka rohkem kui 20 mehega? Ma ei tea, kuid ühte tean, ei saa tembeldada süüdlaseks diskorit, et tema oli kõiges süüdi, ei sa öelda, et neiu ise oli kõiges süüdi. Aga üldiselt mina ei haletse eriti. Tegelikult mis ma ajan udu. Ma hoolin inimestest rohkem, kui välja näitan.

Siis kui mind enam pole

Mis jääb minust järele pärast seda, kui ma kaon? Kõik mis ma teinud olen on kõigest tilk meres. Kas keegi üldse mäletaks seda, mis olen neile öelnud, või nendega koos teinud? Kuskil südamepõhjas tunnen, et minu elul pole olnud mõtet, vähemalt mitte enne viimast aastat ja natuke peale. Ühesõnaga ajani mil ma sain 18 polnud mul midagi mille nimel elada. Tegelikult oli mille nimel pingutada. Nendeks olid mu lähedased, sugulased, õe- ja vennalapsed. nemad on põhjus miks ma üritata tahtsin, et anda neile edasi teadmised, mida mina olen pidanud otsima enda elu ajal. Ma tean, mis mõütlete, mis teadmisi saab ühel 19 aastasel inimesel ikka olla, eks. Saab, uskuge. Paljud teist ei näe maalma nii nagu mina. Ma ei ütle, et see on hea, et ma näen maailma sellisena nagu ma näen. See on ilmselt halb. Ma näen seda mis on valesti, mida peaks muutma. Mis kõige hullem, ma isegi leiaks mooduseid kuidas muuta asju paremaks, kuid ma ei hakka neid parem ütlema, sest inimesi nagu mina on alati veidrikeks peetud. See sunnib mind hoiduma, kuigi ausaltöeldes mul ükskõik kas mind peetakse veidrikuks, mis vahet seal on, mina pean teid, teisi inimesi, veidrikeks. Miks? Sest te olete kõik ühesugused. Üldiselt olete täpselt sama, teid on raske eristada. Ja mina räägin ainuüksi sellest generatsioonist.

Toon välja siis generatsioonid.

Kõige vanem generatsioon.
Nemad on tõesti veel huvitavad, kuigi noorte teod ja kõik muu on nad aja jooksul kibestunuks muutnud. Ma ei südista neid selles, neil on õigus, noored on (seda sõna mida siia kirjutada tahaks ei tasuks vist kirjutada). nemad on kunagi kasvatanud enda lapsed üles õigetes traditsioonides ja nüüd näevad nad tulemust, rikutud ja enesekeskne ühiskond. Äkki ei tohiks kasutada sõna ühiskond? Kõik pole sellised, on erandeid, kuid nad kardavad väljuda sellest kestast mis nad enda ümber loonud on. See on nende kaitsekilp maailma idiootsuse ja üheülbalisuse eest.

Keskmine generatsioon.
Sinna kuuluvad siis enamuse praeguse aja noorte, 16-20, vanemad. Nemad on vahepealne, neid segab nende laste käitumine. Nemad on need kes saavad meie käest kogu aeg võtta, et nad erinevad meist nii palju. nemad on kõiges süüdi, vähemalt meie arvates. Tegelikult on meie vanemad elanud läbi rohkem kui praegune generatsioon suudaks taluda.

Noorem generatsioon
Ühesõnaga meie, tulevik. Hmm, mis tulevik see ka on. Joome laaberdame ja paneme kõike mis liigub eks? Kurat oma noorusega tuleks midagi kasulikku teha, meie oleme need kes kunagi saame oma lapsed ja ausaltöeldes, millised eeskujud me oleme. Rate on elu, tegelt kõik rate.ee tüüpi saidid on elu. Golive, kallistus, kiusatus, retrorate, feim, you4me jne. Ma ei tea neid kõiki. Jumal tänatud! ma ei saa aru, mis on nendes saitides see faktor, mis sunnib inimesi sinna.
Joomine. Praeguse aja norem generatsioon tarbib rohkem alkoholi, kui ükski varasem generatsioon seda teinud on.

Kõige noorem generatsioon (8-16)
Äkki tuleb siia tuua veelgi nooremad. rate on elu juba 9 aastastele. Ma ei saa aru. Miks rikkuda oma maailmavaadet sellise kohaga.
Ma sõidan bussis ja kuulan kuidas lapsed kelel piimahabe pole kuivanudki räägivad rate.ee-st nagu see oleks elu.
Lisaks see, et neiud leiavad, et süütus on jube asi, 12 aastased räägivad, et nad pole enam süütud, või et tahavad selelst vabaneda. Hiljuti kiskus end 14 aastane neiu Verevi rannapeol Elvas paljaks. Üleriigiline skandaal! See, et neiu oli 14 ja tarbinud alkoholi, see ei sega kedagi, kõik teised on süüdi, aga mitte see neiu ise. (Verevi neiust räägin oma järgmises blogis, sest see vajab eraldi käsitlemist.)
Kui juba 12 aastaselt juuakse, suitsetatakse, siis ma leian, et maailm on ikka päris perses. Kuhu jääb mõistuse hääl, mida meie, meie vanemad peaksid andma oma lastele?



Ma olen ikka meeleult teemast kõrvale kaldunud, mis saab siis kui mind enam pole?
siis ei saagi mdiagi, minust jääb mälestus mõne üksiku inimese mällu, et oli keegi Raivo ja see ongi kõik. Ma olen kõigest hääbuv igand.

Midagi müstilist

Mis nüüd toimub? Kõik, vähemalt mis isiklöiku eluga on seotud, on korras. See paneb mind imestama, üllatuma ja uskuma, et äkki saab tõesti paremini minna.

Kas tõesti leidub ka minu jaoks õnn? On minu jaoks olemas mingi imeline õnnistus. Midagi sellist pole ammu olnud. Ma ilmselt kordan end, aga ma olen õnnelik. Vahelduseks. Miski mis on ja peab korras olema, on korras. Muu polegi tähtis. Sest armastus on kõige tähtsam, mitte muu. Kõike muud on lihtsam saada ja leida kui armastust.



Inimesed armastage kogu oma südamest ja tõeliselt, see on seda väärt.

Minu maailm?

Kas enam ongi olemas maailm mille ma suudaksin endale luua? Kuhu minna peitu, et enam mitte tunda kõike mida tunnen? Kus olen ainult mina ja mu mõtted ning mõni üksik inimene, keda ma usaldan veel? Miks võetakse kõik minu käest ära? Miks ei jää midagi mulle?

Ega mulle tegelikult ei peagi midagi jääma, piisab kui ma olemas olen ja tean, et mis mul võiks olla, kuid mida ma iial ei saa. See ongi tulevik, mis vist on mulle ette nähtud.