Miks pean ma selline olema, just selline? Selline omapärane. Miks peab mul olema soov mingisuguse ideaalmaailma järele?
Kas tõesti ei tohi ma midagi nautida oma elus? Kas see üürike õnn mis mul oli, oli näitamaks, et seda ma iial ei saa. Et ma näeks, mis võiks olla, kuid mis olema ei saa. Saab vaid olema valu ja viha mu sees, mis sunnib mind edasi püüdlema. Edasi püüdlema mille poole? Miks ma püüdlen? Kas tõesti ma usun veel, et suudan õnnelikuks saada, kuigi ma olengi hetkel enda arust õnnelik, isegi kui peaksin piinlema ja valu selle eest tundma, et nautida neid üürikesi õnnemomente. Tegelikult kogu see valu ja kõik muu panebki mind hindama neid õnnemomente.
Ma tunnen end tähtsusetult, vajamatuna. Samas tunnen, et mind on siiski vaja. Vaja kasvõi selleks, et näidata, et inimene suudab enamat kui ta ise usub. Et ta suudab näidata kasvõi ühele inimesele, et see inimene on valmis kellegi nimel loobuma kõigest. Kõigest millest ta hoolib, et tõestada armastust, hoolimist. Näidata, et inimese tahe ületab kõik haigused ja piirangud või vead mis inimesel on. Tõeline jõud peitub teadmistes ja vaimujõus, mitte raha hulgas mida me elu jooksul kokku ajame, mitte selles palju sa suudad elult võtta vaid selles, palju Sa suudad anda tagasi elule.
Elu ei seisne klubides, pubides ega pidudes. Jooge palju tahate, kuid äkki kui te selle eest peate tasuma liig kallist hinda, siis mõistate, et palju oleks saanud teisiti teha. Oleks palju, mida sooviks veel teha, kuid nüüd on kõik. Või äkki mõistate nähes kedagi teie vastandit, kes oli teile täielik vastand, kuid nüüd elab ta tõesti. Ta naudib igat hetke oma elust, sest tegi varem õiged valikud. Oli truu endale, mitte millegile sellisele, mis oleks temalt selle võimaluse võtnud.
Veel aasta või rohkem tagasi ei uskunud mina, et minus leidub jõudu, et võidelda enda elu igavese osaga, oma haigusega. Ma hoidsin tagasi, andsin hirmule võidu. Nüüd tean, et ma oleks pidanud võitlema juba sel hetkel, näitama et minus on jõudu liigutada mägesid. Kindlasti ei suuda ma seda, kuid piisab, et uskuda, et suudad, sest mäed ei vaja liigutamist, liigutamist vajame meie, inimesed.
Miks pean ma selline olema, just selline? Selline omapärane. Miks peab mul olema soov mingisuguse ideaalmaailma järele?
Sa kirjutad nii südamest, ei, nii hingest. Ma tahaks sind kuidagi lohutada, aga vahel on endalgi raske leida lootust, jõudu edasi minna või vastu hakata või püsima jääda või kust mina tean...
ReplyDeleteKeegi on kunagi kusagil öelnud, et nii kaua, kui sa veel püüad, ei ole sa veel kaotanud...
Ma ei kavatsegi alla anda, vaid kirjutan mida tunnen. See tunne ei valda mind kogu aeg, kuid on hetki mil tahaks kõigele käega lüüa. Aga seda ma ei saa lubada, sest mille nimel ma siis pingutanud olen? Selle nimel, et alla anda? EI!
ReplyDeleteMa pingutan, et näidata oma tõelist potensiaali ja kõike muud. Et näidata, mina olen ka siin, mitte ainult teie.
Mind ei peagi lohutama ma arvan.
Aga kui kellegil on mure ma võin alati kuulata. Isegi kui ma ei oska aidata, siis ma olen toeks kui vaja.
oi neid hetki, kus tahaks ära minna on palju. Ja tulevad ilma ette hoiatamata ka . Masendav. Sa võid 1 päev naerda ja teine päev nutta. Emotsioonid kõiguvad. Kogu aeg ei saagi sama tunnet tunda või sama emotsiooni läbi elada. Elu muutuks igavaks.
ReplyDelete