Kuhu tõmmata piir?

Kuhu tõmmata piir nalja ja lihtsalt labasuse vahel? Kas minul on see piir teises kohas, kui enamusel inimestel? Mis on labane? Ja mis on tõepoolest naljakas? Miks leitakse, et mingi labane lause on meeletult naljakas? Arvestades viimase aja sündmusi leian, et jah, ma olen valel ajal vales kohas. Ma ei tohiks siin olla, sest ma ei sobi siia kuidagi ju. On ju selge, et mina ei saa enamuse "naljadest" aru. Ehk on asi selles, et mina ootan kõigilt ausust? Miks peaks ma uskuma kedagi kes teeb idiootseid nalju ja kirjutab lauseid, mis pole tõesed? Selline inimene pole väärt austust, mis on mul inimeste vastu. Ma austan iga inimest, kes suudab olla aus. Kuid viimasel ajal näib, et mida rohkem valetad, ups valesti sõnastan, pigem teeb lolle nalju ja kirjutab lauseid mis halvustavad on kõikse paremad ja naljakamad. Juhei. Ausus, austus ja vastutus on see mida mina kannan iga oma öeldud lausega või sõnaga. Iga lause mida olen öelnud ma mõtlen seda.