Ei möödu varsti enam päevagi, kui ma ei üritaks aru saada, mis minul viga. Ma tean, et mul on miski viga küljes, kuid ma ei leia või ei oska seda otsida.
Miks teen ma haiget ainsale inimesele, kel on minu vastu tunded? Kas ma üritan teda endast eemale ajada, et Ta haiget ei saaks? Kuid samas teen talle ise nii palju haiget.
Ma olen üks väga imelik inimene. Kui ma üldse inimene olen. Ma muutusin korra, selliseks nagu ma teistele meeldisin, kuid nüüd on kõik tagasi muutund. Ma tõukan kõiki endast eemale. Ma tõmbun eemale kõigest, mis on hea, mis on tavalisele inimesele vajalik.
Üle tüki aja mõtlesin taas, et mis siis oleks siis, kui kind poleks. Kusjuures ma ei eista mitte küsimust, kas siis oleks parem või ei. Ma arvan seda vägagi kindlalt.
Vahel tahan, et mind poleks, sest siis oleksid inimesed õnnelikumad. Sest mind ei oelks siis segamas. Ma ei käiks närvidele ega midagi. Äkki poleks ma kunagi pidanud oma kuubikust välja tulema? Nii palju mõtteid, kahtlusi. Ja ma ei tea vastust ühelegi neist.
Lööks kõigele käega, taoks omale naeratuse näole ja läheks lihtsalt edasi, otsima oma kuubikut, kuhu ära kaduda?
tunnen selles tekstis ära ennast. Kõik ongi nii pahasti ning halvasti, kuni tuleb keegi kes päeva veidikene ilusamaks teeb.
ReplyDeleteKui aga see keegi suudab külmunud maa sulama panna ning lilled võrsuma, siis on tegemist kelegi imelisega. temast ei tohi lahti lasta.
ma olen samuti olemise ja olematuse piiril seises mõelnud, et missugune oleks see maailm, kui mind poleks.
Kas selle koha peal oleks tühimik?
Kas siis kehtiks aine jäävuse seadus ning sellest ainest millest tekkisin mina tekib keegi teine, kes teeb ikka samu vigu ning mõtleb sama haigeid filosoofilisi mõtteid välja?
Kas elu on seletatav sinusoidi abil või tuleb võtta lõpmatusest maha 2 lõpmatust ja saada vastuseks ikka lõpmatus.
Minna edasi usaldades vaid tähti taevas. On sellel kõigel mõte, sest ringiga jõuame ikka oma risti ja viletsuse juurde tagasi.
Älati on mõtet üritada edasi.Sest ükskõik kui raske ka poleks siis on alati lootus, et kunagi läheab paremaks. Hoida kinni omale armsatest ja kallitest inimestest. Maailm ei salliks ilmselt tühja kohta.
ReplyDeleteÄra kunagi vaid arva, et kellegil pole Sind vaja. Alati on kuskil keegi, kes jääks Sind igatsema. Hetkel võib-olla Ta seda ei tea, kuid küll Ta kunagi mõistab.
Mis loeb see rist ja viletsus kui kasvõi korraks on see suur õnn Su kõrval? See tühistab/paneb unustama kõik muu.